Viimastel nädalatel olen palju mõelnud sellele, mida ma tegelikult loon.

Esimene vastus tundub lihtne.

Ma loon masinkootud rahvusmustritega terrassikomplekte, patju, ponchosi, varrukaid ja teisi kudumeid.

Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem saan aru, et inimesed ei otsi alati lihtsalt toodet.

Sageli otsivad nad hoopis võimalust väljendada hoolimist, tänada, rõõmustada või leida midagi erilist inimesele, kes on neile tähtis.

Vahel on vaja kingitust õpetajale või lõpetajale.

Vahel soovitakse tänada sõpra, kolleegi või lähedast.

Mõnikord otsitakse lihtsalt midagi, mis looks kodus soojust ja pakuks rõõmu ka iseendale.

Seda kõike mõeldes olen aru saanud, et ma ei loo ainult kudumeid.

Ma loon soojust.

Ma loon rõõmu.

Ma loon hoolimist.

Ja minu kudumid on lihtsalt viis, kuidas see kõik inimeseni jõuab.

Iga minu loodud ese saab alguse ideest, lõngast, värvivalikust ja hoolikalt kootud silmustest.

Kuid selle tegelik väärtus sünnib alles siis, kui see jõuab õige inimeseni.

Kui sellest saab kingitus.

Mälestus.

Või lihtsalt üks väike asi, mis muudab päeva veidi soojemaks ja kodu hubasemaks.

Mida rohkem ma Illleline’i teekonnale tagasi vaatan, seda enam usun, et ma ei loo ainult käsitööd.

Ma loon soojust.

Ma loon rõõmu.

Ma loon hoolimist.

Ja just sellepärast on Illleline olemas.